A-Disain OÜ - lasteraamatud - peokorraldus


		Une-Mati udujutud kogu perele Ilmumise aeg: 2008 Lk-de arv: 64 Formaat: A-5 ISBN: 978-9985-9718-6-4 Illustreeris: Ott Vallik Kujundus: Aivar Õepa Trükitööd - Greif OÜ Hind: 70.- Osta Tagasi raamatute juurde

Nael Niilo ja tema suur unistus

Une-Mati istus hingeldades Madli voodiservale:
„Täna pean ma sulle udujutu ruttu ära rääkima, muidu läheb meelest ära.“
„Kuidas nii?“ tegi Madli suured silmad, „kas sa oled siis nii vana juba, et kõik asjad kohe meelest ära lähevad?“
„Ma mõtlesin ta just enne sinu juurde tulekut välja,“ seletas Une-Mati. „Ja alati, kui ma midagi välja mõtlen ja kohe rääkida ei saa, läheb see mul meelest ära.“
„No räägi siis ruttu!“ oli Madli päri ja võttis mugava asendi sisse.
Une-Mati istus rätsepa-istesse ja hakkas pajatama:
„Nael Niilo suurimaks unistuseks oli saada haamriga vastu pead. Tema unistus aga ei täitunud sugugi lihtsalt. Kohe peale vabrikust lahkumist juhtus temaga õnnetus - ta kukkus pappkasti seest teiste naelade juurest välja ja vedeles palju päevi sõiduteel. Ühel ilusal suvisel hommikupoolikul võttis ta kaasa möödaveerev autokumm. Kui auto peremees lõpuks Niilo tangidega kummi seest välja tõmbas, viskas ta naela suure vihaga kaugele üle aia. Nael Niilo kukkus kõnniteele ja lebas ka seal päris mitu päeva. Lõpuks korjas ta üles tehnikapoiss Teet ja viis koju. Seal viskas ta Niilo vanasse kilukarpi ja pani karbi keldrisse riiulile. Kilukarbis elasid juba ees kruvid Vinta ja Vänta, seibid Litakas ja Latakas, paks polt Paulo ja mutrid Marta, Meeli ja Minna.
“Tere,” ütles nael Niilo viisakalt. “Mina olen nael Niilo ja minu unistuseks on saada haamriga vastu pead.”
“Tere,” jorises polt Paulo bassihäälega. “Mul on vint vigane. Kui keegi mind vindikeerajaga üle ei keera, ei saa ma kunagi naist võtta. Meil oli mutter Martaga plaanis abielluda, aga me ei sobinud puht mehaaniliselt hästi kokku.”
“Ahsoo,” vangutas nael Niilo pead. “Kurb, väga kurb.”
“Meie oleme kruvid Vinta ja Vänta,” kostus karbi teisest küljest. “Meie oleme kõverad.”
“Meie jäime lihtsalt üle!” kilkasid seibid Litakas ja Latakas.
Nael Niilo jäi nukraks. Temal endal ei olnud ju midagi viga, ta oli lihtsalt karbist välja pudenenud.

Nii elas nael Niilo oma kaaslastega kilukarbis mitu aastat. Lõpuks hakkas ta üha rohkem kattuma roostega ja peagi oli päris punane. Kilukarbi elanikud olid juba ammu kaotanud lootuse oma unistuste täitumiseks, kuni ühel hommikul avanes kriuksatusega keldriuks. Kõik kohad said silmipimestavat valgust täis ja trepist astus alla tehnikapoiss Teet. Teet otsis riiulitelt midagi. Ta nihutas karpe ja purke, tõstis küünlajuppe ja tikutoose ja lõpuks võttis kätte kilukarbi! Kilukarbi elanikel jäi süda seisma. “Käes!” rõõmustas tehnikapoiss Teet. Ta urgitses oma määrdunud sõrmega nael Niilo teiste hulgast välja ja jooksis trepist üles. Keldriuks käis pauguga kinni ja kilukarbielanikud ohkasid raskelt. Teet aga kükitas poolelioleva koerakuudi kõrvale, pani Niilo otsapidi vastu lauajuppi ja virutas suure punase varrega haamriga - “Põmaki!”. Otse nael Niilo pea pihta. Nael Niilol lendasid silmist sädemed. Tal oli väga hea olla. Ja Teet muudkui lõi ja lõi - “Põmaki!” ja “Põmaki!”. Niilole meenusid pikad kilukarbis veedetud aastad ja kui ta lõpuks üleni puidu sisse sai, oli ta maailma kõige õnnelikum nael.“ Une-Mati naeris ise kõva häälega ja lõi kätega põlvede pihta plaksu. Kui ta naerupisarad silmanurgast ära pühkis ja Madli poole vaatas, magas see jällegi magusat und. „Huvitav, mis ma selle kokkuhoitud uneliivaga lõpuks peale hakkan?“ arutles Une-Mati endamisi. „Hakka või uneliivalosse ehitama ...“ Ta tõusis, viskas koti selga ja ruttas edasi tööle.

Taskuvaras Tarmo ja kotipoiss Kostja.

„Kus sa nii kaua olid?“ küsis Madli Une-Mati käest.
„Tööd tegin, tead, kuis siis muidu,“ vastas Une-Mati veidi väsinult.
„Ma pean ju kell üheksa magama, kas sa siis ei tea?“ noomis Madli Une-Matit.
„Kas sa tahad öelda, et ma peangi nüüd jääma sulle tasuta unejutte välja mõtlema?“ oli Une-Mati pahur.
„Ei, kallis Mati,“ tegi Madli mehikesele pika pai. „Ma võin sul selle eest pead silitada.“
„Okei, aga silita ikka mitu korda, eks?“ nõudis Une-Mati.
„Olgu,“ jäi Madli nõusse ja silitas Une-Mati pead. Silitas ja silitas, kuni kuulis lõpuks vaikset norinat. Siis toksas ta Matit ribidesse:
„Kuule, nii küll ei lähe! Sina pidid ju mind magama panema, mitte mina sind!“
„Jajah,“ pomises Une-Mati, sättis ennast jällegi käsipõsakile, vaatas jupp aega kaugusse ja alustas siis laisalt oma teist udujuttu:
„Elas kord taskuvaras Tarmo. Teda vaevas pidevalt hirmus tung taskuid varastada. Nii hiiliski ta öösiti võõrastesse kodudesse ja lõikas kääridega pükstel ja pintsakutel, mantlitel ja särkidel taskud küljest ära. Kõik asjad, mis taskute sees olid, pani ta ilusasti lauale ritta. Kõrvale pani veel niidirulli ja nõela, et inimesed saaksid enda riietele uued taskud külge õmmelda. Taskud aga toppis oma musta nahast pauna ja lippas seejärel ööpimeduse varjus koju.
Kodus kinnitas Tarmo taskud knopkadega seinale ja vaatas neid kaua härdunud pilgul. Kõik seinad Tarmo kodus olid taskuid täis. Ta oli kuulu järgi üks tublimaid taskuvargaid linnas.
„Milleks sulle niipalju taskuid?“ küsis kord tema käest kotipoiss Kostja.
„Aga milleks sulle niipalju kotte?“ küsis Tarmo vastu.
Asi oli selles, et ka Kostja kogus kotte. Ka teda huvitasid ainult kotid, mitte see, mis kottide sees oli.
„Ikka selle jaoks, et neid muudkui vaadata,“ arvas Kostja. „Kogutakse ju marke ja münte ja tikutoosi etikette ja … paljugi mis veel.“
„Jajah,“ oli Tarmo nõus. „See on ikka üks tore hobi! Onju?“
„On jah!“ oli Kostja temaga väga nõus. Temale jäi kottide riputamisest toaseintest väheks, tema riputas kotte juba pööningule ja keldrissegi.
Nii kogusidki Tarmo ja Kostja taskuid ja kotte, kuni ühel ilusal päeval koputas nende uksele politseinik Priit.
„Korjake nüüd oma kodinad kokku ja läheme vangi!“ ütles politseinik Priit.
„Miks vangi?“ küsisid Tarmo ja Kostja. „Me oleme ausad taskute ja kottide kogujad!“
„Sellepärast,“ vastas politseinik Priit, „et inimesed ei saa enam käsi taskusse panna ja asju kotti toppida! Sellepärast peategi karistust kandma.“
Tarmo ja Kostja mõtlesid natuke ja leidsid, et politseinik Priidu seletuses oli tõepoolest iva sees ja läksidki lõpuks hea meelega vangi. Vangis näitasid nad ennast väga heade kommetega inimestena ja lõpuks lubati nad tööle. Tarmo ja Kostja valisid ühel meelel oma töökohaks õmblustöökoja. Seal hakkasid nad enneolematu agarusega taskuid ja kotte õmblema. Lõpuks olid nad õmmelnud niipalju taskuid ja kotte, et neid ei olnud enam kuhugi panna. Tarmo ja Kostja olid kohe päris õnnelikud.

„Minge ära koju!“ ütles ühel hommikul vanglaülem Tarmole ja Kostjale. „Te olete oma karistuse ära kandnud.“
Tarmo ja Kostja ei uskunud oma kõrvu.
„Kuidas koju?“ küsisid nad vanglaülemalt.
„Niisama lihtsalt,“ vastas vanglaülem, „koju ja kõik.“
Tarmo ja Kostja läksidki koju, istusid maha ja hakkasid mõtlema, et mida edasi teha. Kui taskuid ja kotte varastada, siis pannakse vangi. Kui aga taskuid ja kotte õmmelda, visatakse vangist välja. Tuli hakata otsima uut hobi
„Jätaks taskud ja kotid alles?“ turgatas Tarmole pähe. „Ja hakkaks koguma seda, mis on taskute ja kottide sees?“
„Tõepoolest,“ oli Kostja päri. „Näe, vanglasolek õpetab ka ikka midagi.“
Hakksidki Tarmo ja Kostja taskuid ja kotte tühjendama. Inimesed jäid küll paljudest asjadest ilma, aga selle-eest said nad jälle mõnuga käsi taskusse ja asju kotti toppida.
Une-Mati vahtis rahuloleva pilguga lakke ja lausus lõpetuseks:
„Taskuvaras Tarmo abiellus lõpuks riigikogu liikme Ritaga, kes kogus liikmeid riigikokku. Politseinik Priidu arvates oli ka see kuritegu, aga Ritat vangi panna ta ei julgenud. Kujutad sa ette, kui Rita hakkab vanglas riigikogu liikmeid valmistama? Pealegi kulus Rita Priidule naiseks ära.“
Une-Mati vaatas väikese Madli poole, aga see magas taas magusat und.
„Küll on tore, et ta mu jaburaid väljamõeldisi ei kuule,“ oli Une-Mati rahul. Ta puistas järjekordse allesjäänud liivapeotäie tagasi kotti ja mõtles korraks kotipoiss Kostja peale:
„Küll on hea, et Kostja enam kotte ei kogu.“ Siis tuli talle korraga hirmus mõte ja ta pistis käed taskutesse. Taskuid ei olnud! Keegi oli tema taskud ära lõiganud! Ta istus kurvalt tagasi voodile ja taipas: Tarmo on oma vana ameti juurde tagasi pöördunud!

Ülejäänu raamatus...